Autor: Elinakoplimets

• Neli rahutut pensionäri – Juta, Elina, Georg ja Endel – otsustasid Eesti talve eest pageda lõunamaale. Mitte just kuuma päikese alla, aga loodetavasti plusskraadidega ja kindlasti imeilusa loodusega Itaaliasse. Plaan on grandioosne, sõita riigi idarannikut pidi lõunasse saapatallani välja ja siis läänekülge mööda üles e põhja tagasi. Reisi kestvuseks oleme planeerinud umbes kaks kuud. Kaasas on ka kaks imearmast ja sõnakuulelikku puudliprouat – ema Sonja ja tütar Sofi.

**************************************************************************************************************************************

31. KODUMAALE

Kojusõit on alati meeldiv, et võõrsil tore, kodus kõige toredam.

Päevasõitude ulatuse jätsime Georgi määrata, aga kui ikka väga pikaks kippus kujunema, siis tagumine pink hakkas häälekalt ametiühingut mängima ning rõhuma töötajate puhkusealastele õigustele ja kohustustele. Keskmiseks kilomeetrite numbriks päevas kujunes vast 750 km.

Öömajad valisime vastavalt olukorrale, pidulikud õhtusöögid viisime läbi hotellitoas, meil oli endi toiduülejääke kaasas ning külalised Merilin ja Madis tõid suure hulga reisimoona, mis maitses imehästi.

Hispaania-Prantsusmaa piiril lumiste tippudega mäed, siis õitesse uppuv Rhone jõe org, kust pidid tulema kõikse kallimad veinid. Prantsusmaal jõudsime õhtuks ühte tundmatusse linna, mis osutus väga võluvaks, nagu vist enamus asulaid, mida ei tunne ega saagi tõenäoliselt kunagi tundma. Kui hommikul aknast välja vaatasime, nägime mitmeid silte nimega Victor Hugo. Selgus, et ööbisime Besanconis, mis on selle kuulsa kirjamehe sünnilinn. Ja kuulsusest tuleb võtta viimast.

Küllap igas toaski oli Hugo pilt, nagu paparatso Endel on välja peilinud.

Prantsusmaa saatis meid ära uhke sõjalennukite vigursõiduga.

Saksamaa jätsime majutusriigina vahele, vaid väike söögipeatus ja bensiinivõtt, hinnad olid hoopis kõrgemad eelnevate ja järgnevate maadega võrreldes. Aga WC-s nägin esmakordselt sellist hügieenitaset, et prillaud tegi iga kasutuskorra järel 360 kraadise puhastusringi. Saime näha ja tunda ka kurikuulsat Saksa liiklusummikut, meil kulus seal vast pool tunnikest seismist või teosammul liikumist.

Poolas püüdsime ilma ette broneerimata teeäärsesse hotelli minna ja seal ei olnudki kohti, nii juhtus küll esimest korda selle reisi jooksul. Sama hotelliketi teises majas kohe üle tee kohti jagus, aga sinna saamiseks tuli sõita 10 km edasi ja siis sama tee tagasi. Kiirteede värk. Otsustasime siis juba rohkem edasi ja ei sammugi tagasi. Hommikul sõitu jätkates nägime esimesi lumelaikusid.

Viimane ööbimine oli juba Leedus Marijampole linnas. Sinna sõites läbisime Suvalki koridori ja meil Jutaga kadus mõlemal internetiühendus ära, ju ikka sõbrad Kaliningradi oblastist segasid. Hotelli otsides lugesime ka arvustusi, meie valitul kiruti hommikukohvi, mis ei heidutanud eriti. Nali oli selles, et tõesti kohviaparaat andiski meile puhast kuuma vett, vali millist segu tahad. Ju omanikud just väga ei loe ega hooli külastajate arvustustest.

Riiga jõudsime parajalt Sofi kohtinguajaks. Oodates ostlesime Maximas, sealt pärit kohuke tekitas mõnusa Eesti eelaimuse. Viimased tunnid maanteel, koduigatsus ei lasknud söögipausigi teha. Viisakas autojuht viis meid otse kodugaraazi. Reisijad rõõmsad ja meid teeninud auto heas korras, on 14 märts ja lõpeb meie kahekuine seiklus.

30. QUESADAELU LÕPETAMINE

Viimane Quesada päev oli nagu tellitud, soe ja päikesepaisteline.

Siin oli olnud ka vihma, kord tuli poest tulles astuda tänaval lausa tossu kõrgusesse vette, olime ilmselt Jutaga nii hirmunud olekuga, et üks inglise mees pidas oma sõiduki kinni ja pakkus ennast appi meid autoga ära viima. Meil jalad juba märjad ja kodu paistis, tänasime vaid lahke pakkumise eest.

Oma rattad olime juba tagastanud, teisel rendipäeval tegime linnapeal väiksema tiiru, plaanisime ka ühte parki külastada, aga kui ees ootas järjekordne järsu (meie jaoks) tõusuga tänav, siis mina tundsin, et väga ei tahagi sinna minna. Eriti just sadulas istumine ei olnud kuigi mõnus.

Tegelesime siis viimasel päeval nahaarstide hoiatuste vastaselt lõunamaa päikeses praadimisega. Õhtul tegime autotiiru ümbruskonnas. Ligiduses leidus üks põnev koht, mäe nõlval oli park, kus asusid koobasmajad, mis küll sellel kellaajal kinni. Tundus, et seal pesitsesid kunagi hipielu jälgijad.

Praegusel ajal on osa parki vabaõhugaleriina kasutuses, igatvärki metallist asjandusi oli välja pandud.

Pilt kahepalgelisest olendist ja rõõmsapalgelisest turistist.

Kõrgelt nägime ka, milline sealpoolne ümbrus ja seal asuvad uusarendused välja näevad. Majad ehitatakse ikka väga üksteise kõrvale, 500 ruutmeetrit pidi olema juba suur aed.

Plaanisime minna ka sinna parki, mis meil ratastega sõites üle jõu käis. Pargi nime järgi juhatas GPS meid hoopis samanimelisse elurajooni ja kuna hakkas hämaraks kiskuma, jäigi meil see koht nägemata. Ehk järgmist korda ootama?

Hommikul viis Juta oma kutsu veel groomingusse, tal Riias plaanitud peikaga kohtumine, peab ju puudlikese lille lööma.

Meie koristasime nii kuidas oskasime, pesumasin undas ja tolmuimeja imes. Väljas vihma sadas nagu sõidupäevadel juba traditsiooniks oli kujunenud.

Kell 11 olid askeldused askeldatud ja 10-ndal märtsil lahkusime oma viimasest väga mugavast kodust Hispaaniamaal.

29. EAKAD JALGRATASTEL

Quesada maja peres pooled on jalrattahullud, ka linnas jalutades nägi paljusid ringi sõitmas. Nii tekkis meilgi plaan võtta laenutusest paariks päevaks need sõiduriistad. Elektrirattaid ei julgenud laenata, sest esimest korda tahaks neid katsetada kuskil vaiksemas kohas, kui keset võõra linna liiklust.

Külastasime siis kohalikku jalgrattapoodi, mida peab üks heatujuline inglane ja võtsime kaheks päevaks kõige lihtsamad ja odavamad sõiduvahendid. Meie viimaste aastate rattasport seisneb vaid suvemajas olles naabersuvilates ja rannas käimisega, seega olime harjunud vanade linnas ärapraagitud ratastega ja erilist treenitust ka eeldada ei saanud.

Inglaselt renditud rattad tundusid nii head, nagu ise lippasid mööda teed ja käike oli mõnus vahetada. Sealsetele autojuhtidele peab au andma, nad on liikluses väga tähelepanelikud, nii teiste autode, jalgratturite kui ka jalakäijate vastu. Jõudsime laenutusest ilusti koju ja tegime siis oma sõiduplaani valmis. Soovisime just asulast veidi eemale sõita ja nautida sealseid kergliiklusteid. Valisime välja ühe kiriku umbes kümne km kaugusel, ega see meile muud huvi ei pakkunudki, kui et oleks mingi sihtmärk. Koerad on harjunud meiega jalutuskäikudel kaasas käima, eks sättisid nüüdki seltsi.

Aga meid ootas tõsine sport ja pikad vahemaad.

Quesada ümbruses on ilmselt mitmeid väga häid kergliiklusteid, meie valisime selle, mis viib soolajärvede suunas. Tee oli heas korras ja alguses mõõdukalt allamäge, ette rutates võib mainida, et hiljem sama tee tõus tundus kümme korda järsem. Jalgrattatee kulges suure liiklusega autotee kõrval, rattasõitjaid ikka oli. Paljud vuhisesid meist mööda nagu autod.

Esimese peatuse tegime väiksema soolajärve vaatlustorni juures, kust nägime meie eelmist majutuskohta El Rasot.

Ka Quesada paistis sealt, ega ei suudagi eristada neid väikesi linnakesi, paljud on üksteisega kokku kasvanud.

Keerasime suure magistraali äärest ära ja sõitsime jälle oma tuttaval maastikul, apelsinide ja sidrunipuude vahel. Nüüd oli paaris kohas kohe kruusast ja mudast teed, mis lõpuks hakkas väsitama. Nägime ka suuremat Torrevieja soolajärve, kallastel paistsid ka soolahunnikud, sest seal tõesti veel tootmine käib.

See pidi olema Euroopa suurim omasugune ja tihti paistab järv roosakana, nagu näha ühelt internetist võetud pildilt.

Edasi nägime lähemalt neid hiigelsuuri kasvuhooneid, mis polnudki kilega vaid võrkkangaga kaetud. Seal kasvatati ka viljapuid, nooremaid ja väiksemaid, ridade pikkus oli uskumatu, lõppu hästi ei paistnudki.

Paar teed, mida kaart meile aiandite vahel pakkus, olid suletud ja pidime mõnest kohast tagasi pöörama. Igatahes, kui jälle asfaldile jõudsime, ei julgenud ma enam kaugemale sõita ja keerasime kodu poole. Vaatasime hea otsetee läbi naaberasula, aga kahjuks oli seal remonditööd , mille kohta meie kuskilt hoiatust välja ei lugenud. Tuli hulk maad tagasi sõita ja siis see lõputõus võtta. Mulle tuli väsimus peale ja kui möödusime laste lõbustuspargist, teatasin, et nüüd peame ühe tõhusama puhkepausi tegema. Vaatasime siis kohalikke mudilasi lõbutsemas, meil vist sellist härga, kes lapsi oma seljast maha raputab, ei ole.

Kosutasime endid jäätisega ja jätkasime koduteed, mis tundus järsuma tõusuga kui sõidu alguses langus oli.

Koju jõudsime ilusti, aga järgmise päeva osas oli väheke kõhklusi, et kas meie istmikud tahavad veel sadulasse istuda. Kokkuvõtteks tuli sõidu pikkuseks vaid 23 km, seega kilomeetreid polnud liiga palju vaid sünniaastad jäävad liiga kaugele minevikku.

28. QUESADA

Miks valisid Agnes ja Ivar just selle väikelinna oma Hispaania kodu asukohaks? Kaks nutikat noort tegid väga suure eeltöö ning panid kokku plusse ja miinuseid. Meie sealoleku ajal saime ka aru, et tegemist on parajalt keskmise suurusega kohaga, mida ilmselt nii väga ei koorma Lõuna-Hispaaniale omane turismiuputus. Mere äärde jõuab autoga või rattaga kiiresti, talved soojemad kui enamuses Vahemereäärsetes kohtades ja tänavad on laiad ning korralikkude kõnniteedega. Seda oskame me pärast Itaaliat väga hinnata. Kauplusi, teenindusasutusi ja söögikohtasid jagub piisavalt, väga paljud jalgsikäigu kaugusel.

Meie olime läinud peamiselt koduse söögi peale, see keskmiselt kolm korda odavam ja mehed oskasid meelitada, et oma naiste tehtud söök on ikka kõige parem. Eks me siis keetsime ja küpsetasime, et kiida lolli…

Korra käisime koos Ivari ja Ellaga ka väljas söömas, see oli meie kõikide lemmik- buffee. Koht oli tänavalt vaadates väga tagasihoidliku olemisega, aga seest uhke ja rikkaliku toiduvalikuga. Minule meeldisid ootamatult küpsetatud kastanid, olin neid ka mujal proovinud ja seni mitte väga vaimustunud olnud.

Quesada peatänav on nagu peatänavad ikka, kauplused ja söögikohad, imestamapanevalt palju oli kinnisvaramüüjate kontoreid. Paljudel kuulutustel lisaks hispaania- ja ingliskeelsele infole ka rootsikeelne jutt.

Võimukants on üsna tagasihoidlik ja madal maja.

Jalutasin ka kõrvaltänavaid pidi ja nautisin eht Hispaania olustikku. Teised läksid kaubanduskeskusesse ja mina jäin lihtsalt niisama ringi luusima. Endliga õhtuti jalutades kipub meil millegipärast ikka kiire olema ja seekord ma siis uurisin ümbruskonda kohe nii rahulikult kui soovi oli. Kuigi paljud tänavad on piiratud kahe valge müüriga ja kujuta ise ette, millised toredad aiakesed seal taga on.

Hästi palju kaunistatakse oma maju ja aedu kas dekoratiivsete kivide, glasuurplaatide või sammastega.

Isegi kõnniteed on kohati marmoritükkidega ehitud.

Marmorit paistab seal ikka jaguvat, kui me alguses imetlesime meie maja põrandaid, siis hiljem nägime sarnast läikivat marmorit pooleliolevas ridamajas. Päris kummaline oli tellingute ja seguste kivide tagant sellist meie mõistes luksust silmata.

Kuna kogu aeg päevast-päeva toimus üks suur söömine, käisime veelkord taluturul. Autode hulga järgi tundub, et kogu piirkond on pühapäeviti seal. Me ei leidnud kauplemise lõpus enam kuidagi oma auto parkimise kohta.

Keset seda tavalist turusegadust oli palju istumise kohti, need tundusid olevat rahvuste kaupa kogunemiskohaks. Hollandlased siin

Belgia koht oli eriti rahvarohke

Mõned kaubad kah, näiteks ei osanud arvata, kus nad kasutavad selliseid piltide ja narmastega rätikuid

Vahvad olid väikeste tüdrukute tantsukingad koos lehvikuga

Kohtasime ka ühte eestlannast kaljamüüjat.

Mina soovisin osta kooki, mis ei ole just taluturu tüüpiline kaup, aga üks inglane müüs klassikalist juustukooki, kuigi järel oli vaid pool viimasest küpsetisest. Küll ta pakkus telefoninumbrit, et hiljem saaksin soovitud koguse, aga tegelikult jagus ka poolest.

Kook kulus ära õhtul, sest meile tulid külla minu endine töökaaslane Merilin ja tema mees Madis. Nemad on Hispaanias juba palju talvesid veetnud ja oli väga huvitav kuulda nende siinsest elust ja reisimistest. Ja nad tõid meile külakostiks muu hea ja parema kõrval Eesti leiba, musta leiba, mõtelge! Nii tore oli oma vahva tuttavaga kaugel Hispaaniamaal kokku saada.

27. KULDNE PUNKT MAJUTUSKOHTADELE

Hakkasime sõitma meie reisi viimasesse elamisse, Jutika tütre Agnese ja tema mehe Ivari tuttuude eramusse Quesadas. Peremees oli veel koos tütre Ellaga kohal ja asus samal päeval teele Tallinna poole. Kuna nendel oli ka järelkäru, siis ei jätnud me võimalust kasutamata ning nii mõnedki meie kastid ühte ja teist paremat liikusid enne meid Eestisse.

Kas oli see nüüd hea või halb enne, aga teel Quesadasse saime paraja ehmatuse osalisteks, sest järsku hakkasid autos kõikide mobiilid väga ärevat ja senikuulmatut, küllalt tugevat häiret andma. Ekraanidele ilmuv tekst hoiatas, et tegemist on maavärina ja tsunaamialase õppusega, oht ei ole reaalne. Kui Tallinnas sarnasel õppusel osa meist ei saanudki, osa said mitmetunnise hilinemisega oma teated kätte, siis Hispaanias tundus asi toimivat.

Quesadas püüdsime kiiruga õppida ära kõik kaasaegse maja nipid ja nõuded, mehed tutvusid pooleliolevate elektritöödega, et nendega edasi minna. Jalutasime veel kolme põlvkonna koertega, sest Ivar palus nende kuivanud saiad viia kanadele. ? Selgus, et kõrvalasuvas pargis olid tõesti aiaga piiratud suurel alal kanad ja kuked.

Ja siis lehvitasime lahkujatele ning hiirtel hakkas pidu, ilus uus maja oli nüüd meie käsutuses.

Hoone on väliselt ühekorruseline, kuid kogu keldrikorrus saab tulevikus olema ka kasutatav, seega ikka nagu kaks korrust. Alumistesse tubadesse läheb valgus väga nutikalt, seal ei ole üldsegi keldri tunnet, lausa päike särab.

Majja astudes jätab esimese võimsa mulje köök-elutuba, millel kõrgust üle nelja meetri, kahes suunas klaassein/liuguks.

Kogu põrand on läikivast marmorist, mis on siinsetele majadele-korteritele iseloomulik. Lauaplaadid ja köögisaar mustast kivist, kapid tumehallid, nii et kokkuvõttes pilt ilus ja rahulik.

Õues on soojendusega bassein, kuid enne vastava katte saamist ilma soojendama ei hakata. Ainult kõige julgemad läksid sinna umbes 16 kraadisesse vette ja sedagi vaid poolest saadik. Jutikas pigistas muidugi silmad kõvasti kinni, kui vette minemise aeg oli kätte jõudnud, oma lemmikasendis jätkasid ka mehed.

Tegelikult tegelesid meie mehed päris palju elektritöödega, nad on kohe sellised töökad ja targad. Georg tõusis mõnel hommikul ülivara ja joonistas skeeme, siis päeval müttasid mõlemad all keldris. Vahepeal tuli poering teha ja vajalikke asju juurde tuua. Said vist päris hulga kasulikku tööd tehtud.

Hommikusööke õnnestus ka õuelaua taga süüa, kaaslaseks juba harjunud ehitusmüra.

Küllap paari aasta pärast on see ümbrus palju muutunud, üle tänava kerkivad ridaelamud ja mine tea, mis kõrvalolevast pargist-rohealastki saab.

Rohelist üritavad Agnes-Ivar ka oma aeda istutada, kasvamas on banaanipuu, avokaado, papaya, mango ja küllap veel midagi.

Eriti uhke näeb välja oliivipuu otse värava kõrval, autol võib seal ikka uhke tunne olla.

Aias on ka kaks pikka palmi, nendele tuli kutsuda pügaja, et kuivanud lehed ära koristada. Siinse aia palm ja kõrvalasuva pargi palmid võrdluseks.

Pilt viimase õhtu poeskäigust, pügatud ja pügamata palmid hästi eristatavad. On tore koht ja küllap muutub järjest mõnusamaks.

26. EL RASO VIIMASED PÄEVAD

Elamine meie eelviimases kohas lõppes täna, neljandal märtsil, ja kolisime Jutika tütre pere majja, mille nad mõned aastad tagasi on soetanud.

El Raso kujunes meil kõige matkaderohkemaks paigaks. Jõudsime vist kõik võimalikud suunad läbi rännata. Kuna meie maja taga ja ka naabruses käis suur ehitus, nägime seda maad sõna otseses mõttes ka seestpoolt. Meie kohalviibimise ajal jõudis ekskavaator hiiglasuure augu hoone taha teha ja see väljakaevatud pind oli nii erinev Eesti põhiliselt kivisest ja kruusasest maast. Mitte kordagi ei juhtunud nägema mõnda kivi.

Augu seinad sai teha täiesti vertikaalsed, ilma igasuguse toestuseta, nagu oleks lapsed märja liivaga liivakooke teinud.

Vot sellises mullas siis kasvavadki apelsinid, sidrunid ja paljud meile tundmatud toredad viljad.

Meie matkad viisidki läbi põllumajanduslike piirkondade, mõnikord sattusime kohe aiaga piiratud sidrunipuude kasvandusse. Nende puudega nähakse ikka vaeva, mitmes kohas oli pind multšitud ja kõikjal jooksid kastmistorud.

Millegipärast olid mitmed ilmselt eri omanikele kuuluvad puude grupid piiratud palmiridadega.

Nägime nii valmis apelsine-sidruneid, kui ka õitsvaid puid, pilt sidruniõiest, taga valmis viljad.

Üritasime ka jalutada meie läheduses asuva soolajärve kaldal, et flamingosid näha, aga roog oli liiga võimas.

Veel meie uusarendusest, kus kunstmuru ei olnud, seal laius selline õiteväli. Endel ei väeta neid lilli, vaid teeb lähifotot.

Kui nüüd sellest lilleväljast oma arendusse jõudsime, siis oli kurb vaadata kõige uuemat aeda kunstmuru ja palmidega, värskeltistutatud palmid eriti kenad välja ei näe, post ja tustakas otsas. Miks küll madalamaid ei kasutata? Aga majade disain on ilus ja tegelikult tänavatel ning väikestes parkides naturaalset rohelust (on ikka kantseliitlik väljend) piisavalt.

Meie igatahes saime El Rasos oma intensiivsest reisiosast mõnusalt välja puhata ja elamine tundus lõpuks nii kodune. Viimased pildid köök-elutoast.

25. TURUL

Pühapäev on turupäev. Meie väike külake asub peaaegu turuplatsi kõrval, mõnisada meetrit vaid minna. Võtsime suured kotid, jätsime puudlid koju ja läksime kohe jala toidukraami varuma.

Lähenesime müügiplatsile taolisest küljest, et algul nägime põhiliselt vaid asjade müüjaid. Kleidid, kampsunid jm riideesemed ning kõiksugust pudi-padi nagu vist iga maa sellises kohas. Esmakordselt nägin punutud kaktust, mida vist soovitatakse kodudes kasutada mütside, sallide hoidmiseks.

Tegin pilte mänguasjadest, et lapselapsed saaksid uurida ja tuvastada kui samad on asjad kõikjal.

Kleidimoodi tüdrukutele

Paaris kohas asjade vahel pakuti söögikraami ja me olime juba veits pettunud. Siis aga leidsime õige turuosa ja see oli muljetavaldav. Kõik tundus nii värske, nagu hommikul aiamaalt korjatud. Müüjad hõikusid ja reklaamisid oma kaupa, meie saime aru apelsinide pakkumisest, et puhas c-vitamiin, aitab isegi covidi vastu. Üllatasid aga hinnad, kuna me olime poodidest juba küllalt palju kraami ostnud, oskasime võrrelda. Enamus kaupa oli peaaegu poole odavam. Tuli meelde vanemate eestlaste mälestused, et kunagi sai ikka põhiliselt kogu värske kraam turult toodud, nii oli palju soodsam.

Läksime valimisega päris hoogu, Jutikas sattus kohe leti taha müüja kohale.

Ostsime kokku nii tuttavaid asju nagu alati maitsvad apelsinid kui ka võõramaid vilju nagu artišokid.

Hästi kummalised olid kurgid, pika kurgi kujuga aga lühikesed ja läikivad, värskehapukurk tuli igatahes maitsev.

24. EL RASO

Meie elupaik El Raso on ikka omaette nähtus, oleme nüüd selle risti-põiki läbi jalutanud. Enamus tänavaid on ilmselt ühe arendaja ehitatud ja see tähendab, et algusest lõpuni käid täpselt sarnaste majade vahel. Teisel teel veidi teistslaadsed, aga jälle rida ühesuguseid hooneid. Esindatud on kaks stiili – hispaanialik ja skandinaavialik, uuematel viimane. Ja minu suureks üllatuseks on tänavatel muld kui nähtus praaegu täielikult likvideeritud, ainult puhkajate tuntud meelitajate palmidele on meeter korda meeter kastikesed kasvamise jaoks.

Meie hoovi mahub ilus ja puhas bassein, kuhu mehed mind pidevalt ujuma ajavad, et neil oleks pilti vaja. Vesi tundub nii 15-16 kraadi kandis, eriti ei hooli, kuigi ilmad olid vahepeal palavad. Ümber basseini on valgete kividega sillutatud ala, sama sillutis maja kõrval ja taga, kusjuures ruumi on kõrval ja taga vaid koera jooksuteeks.

Vastu aeda kasvavad elupuud, nendele on lapike päris maapinda. Üks murulapike on veel, aga see on kunst.

Päevitamiskohad teisel, poolkolmandal ja kolmandal korrusel (koos päikesepaneeliga), hispaanlased teavad, mida suvitajad päevad läbi teevad.

Ühe tooli taga meie õue ainus murulapp !, seegi kunst. Naabrite õuel on suurem, aga ikka kunst.

Hekid on päris. Jalutades nägin hoopis suuremat kunstmuru. Eks haldajal on vähem tööd. Palmide õitsemise ajal tuleb kutsuda hooldaja, siis ei teki prahti.

Väravast väljudes kohe plaatidega kõnnitee ja asfaltiga sõidutee, seega kogu maa-ala, välja arvatud hekkide alune, on kaetud miskiga. Ükspäev hüples meie õuel linavästriku moodi linnuke ja nokkis kivide vahelt midagi, mida, seda ei oska kohe ette kujutadagi.

Aga kõik on puhas ja korras, sees viimsepeal köögitehnika ja ruume jagub, seega lühikeseks puhkuseks sobib. Liikluse kohta niipalju, et kõikjal on ristmikel ringid, ei mäletagi enam foori taga seismist. Meie asula plaan, külaks on naljakas seda steriilset kohta kutsuda, kuigi oleme ümbritsetud põllumajandusmaadega ja kohe külje all on kaks soolajärve, kus tõesti ka toodetakse veel soola.

Ringide sisse on pandud päris taimi – palmid, kaktused jm. Tundub, et tulemas on ka park, aga sinna läheb veel aega.

Loodust imetleda tuleb muidugi mujal. Käisimegi mererannas, mis on siin tõesti imepärase peenikese liivaga ja lai. Kutsud said ringi joosta ilma rihmadeta.

Keegi joonistas rannale pildi ja sellelt selgus, et oli huvitav kuupäev.

Ja rõõmu jagus.

Nii me selle saabumise nädala oleme vaikselt tiksunud, päevitame, matkame, loeme raamatuid ja surfame internetis, käime poes ja teeme süüa. Õhtuti oleme isegi 15 küsimust vaadanud.

Maja taga käib usin ehitamine, ju ikka planeeritakse turismi kasvu. Kui ma esimesel päeval läksin kolmandale korrusele päevitama, siis mõtlesin, et kas sobib pesu väele võtta. Ainult kraanajuht oleks sinna näinud. Jutika väimees seletas, et siinseid kraanasid juhitakse maa pealt joystickutega. Kaks pilti poistele ka nendest.

23. VABARIIGI AASTAPÄEV

Selleks, et ärgata mõnusa kohvilõhna peale, tuleb lihtsalt piisavalt kaua voodis vastu pidada. Täna hommikul oli all juba kõva askeldamist kuulda ja meid võttis vastu kena pidupäeva laud. Mida viimastel aastatel 24 veebruar süüakse, ikka kiluvõileiba. Hispaania oludes tähendas see tumedamat sorti saia anšoovisega, aga pidutunne on ju sinus eneses, mitte söögilaual. Torti asendas juba traditsiooniks saanud pannkoogikuhi.

Tore oli saada Eestist pilte lipu heiskamisest, Eeva pere oli hommikul vara kohapeal käinud. Siis tekib pisut koduigatsustki. Väikesel Ellil veel SPAst saadud sinine silm, aga see harmoneerubki Eesti lipu ülemise triibuga.

Meie kuulasime hümni ja lõime klaase kokku. Olime juba eelmisel päeval valmis vaadanud jõukohase matkatee mere äärde. Kokku tõotas tulla veidi vähem kui 10 kilomeetrit, selle rännaku siis pühendasime Eesti sünnipäevale. Koeraomanikud piirdusid vist väiksema jalutamisega.

Kohe matka alguses paistis üle põllu midagi sinimustvalget, hinges hea tunne neid värve nähes.

Tee mere äärde läbis põllumajanduslikku piirkonda, imestusega nägime, et oder juba pea loonud. Mis nii viga vilja kasvatada.

Tegelikult ei läinud meie matk just mitte väga ilusate kohtade vahelt. Päris palju oli mahajäetud maid, kus sodi ja kunagised kultuurid segamini. Heas korras oli veel lehtkapsa peenrad, jälle kadestamisväärselt valmis saagiga. Eesti põllumehest kohe kahju, katsu siis hispaanlastega võistelda.

Viimasel kilomeetril viis mere äärde laudtee nagu meil rabades, rand üllatas peene heleda liivaga ja laiustki oli piisavalt. Siiani olime Vahemere kallastel kohanud küllaltki kruusaseid plaaze, paljudel kohe kõrged hotellid kõrval.

Veidi rikkus vaadet kohutav rohekas hoone, mis lubatud millegipärast nii rahulikku paika ehitada.

See mõnus matk pani jälle mõtlema, et miks küll põhjapoolsematest riikidest talvel siia ei tulda, rahvast vähem, hinnad soodsamad, ilmad kenad. Tullakse massiliselt suvekuudel, et siis üle 40 kraadistel päevadel vältida ülekuumenemist ja istuda konditsioneeritud tubades. Meres ujumine on praeguste veetemperatuuride juures muidugi külmavõitu, aga ringi käimine mõnus.

Õhtupoole külastasid meid Jutika väimees ja lapselaps ning tõid kooki, sõime õues eelistades varjulisi istekohti.

Aastapäeva kontsert meeldis hästi, lava ju oma tuttava Nuku koori nägusid täis, nagu käima panime, nii Saale vaatas vastu, ja siis veel see Teodor.

22. ALICANTE KANT

Esimene öö Hispaanias, Barcelona ligidal lihtne hotell ja hinna sisse lisandus kohaliku kontserdi heli kuni hilisööni. Saime koerad sisse nihverdatud ilma et administraator nende eest lisaraha võtaks.

Hommikul võtsime suuna Alicantele, pidime teel aega parajaks tegema, kuna Jutika väimees Ivar saabus oma majja alles seitsme paiku. Peatusime Valencias, mina oleksin eelistanud selle linna moodsate ehitistega tutvuda, sest kogu reisi jooksul oleme me vaid sajandeid vanu maju imetlenud.

Aga nagu reisidel ikka, tuleb alluda enamusele ja see enamuse tahe viis meid Primarki jt poodidesse. Õhtul jõudsime Juta väimehe juurde ja saime imetleda nende udupeent maja. Nüüd said kokku ka kolm põlve puudlikesi, meiega reisisid vanaema ja ema, Ivari juures on tütreke. Söögikausside juures on vanaema lapselapsega, ema on pirtsakas ja see söök talle ei sobinud, jalutas minema.

Ehitustööd alles käivad mõnedes ruumides ja meie plaan nägi ette järgmisel hommikul otsida endile üks mõnus väikese hooviga majake naabruskonnas. Enne majutuskohta sõitmist jõudsime mere äärde, see ei olnud just liivaga rand, aga küll oli mõnus esimest korda tõelist suvetunnet nautida.

Saime uskumatult uhke uhiuue villa selle reisi kõige madalama hinnaga. Kaks korrust pluss kolmandal nn sundeck, jälle leiduks tuba ka külalistele. Päevituskohtasid on nii palju, et kogu päeva päike on võimalik kinni püüda.

Kogu rajoon on tuttuus arendus, aga ümber laiuvad apelsini ja sidruniistandused ning mingid kapsamaad. Ligidal on meri ja kaks järve, mille veest eraldatakse soola.

21. HISPAANIASSE SOOJA

Orvietost lahkudes tundsime, et olime liiga palju Itaaliat saanud. Ei jõudnud enam huvi tunda kõige pakutava vastu ja suur tahtmine tekkis ka joped seljast ära saada. Nautideds tõelist pensionäride vabadust ja kasutades ära Georgi valmisolekut pikki päevasõite teha, otsustasime minna paariks viimaseks nädalaks Hispaaniasse Alicantesse. Juta tütar pakkus võimalust osa aega nende uhiuues majas olla.

Seega sõitsime peatumata läbi nii paljude poolt kiidetud Toscana. Traditsiooniliselt sattus kohavahetuse päev jälle olema vihmane. Ainsa peatuse enne ööbimiskohta tegime Pisa torni juures.

Torn ehitati 12.sajandil ja juba kolmandat korrust tehes avastati, et asi kisub kiiva. Praegu on selle 56 meetrise ehitise kalle umbes 4 meetrit, mis on vägagi väliselt märgatav.

Ega ei olekski väga tahtmist sinna üles ronida, kuid rahvast seal oli, nii et küllap ohtu ümberkukkumiseks ei ole.

Ööbisime kuulsate randade ligidal Viareggios ja hommikul kohe edasi sooja maa poole. Teel tegime vaid pissipeatuse, aga seda kuulsa mehe Kolumbuse sünnikohas Genovas. Käisime marmorkujusid tihedalt täis Staglieno surnuaias. Küllap seda marmoriküllust põhjustab sinna piirkonda jäävad Carrara kaevandused.

Saabuski viimane öö Itaalia pinnal, Prantsusmaa piir juba kiviga visata. Aga oli tore koht, saime ka veidi aimu, kuidas nad seal mägede veergudel küll elavad. Tee keerutas ja keerutas muudkui ülesse, vastutulevad autod andsid kurvides signaalidega ilusti oma liikumisest märku, kuigi kohati tundus, et ruumi on ühelegi sõidukile kasinalt. Iga vähegi tasasem maatükk on ära kasutatud kas hoonele või auto parkimiseks. Meie majutuskoht oli alles mäe poole peal, võti ilusti lubatud kivi all ja vaade rõdult tasase maa inimesele jalustrabav.

Hiljem jalutades nägime palju järsumaid ja kitsamaid teid, saime ka kadedusega aru, et meist veel palju kõrgemal on elamuid, hotelle ja isegi kirik kõrgus uhkelt kõige tipus. Kes küll jõuab sinna palvetama minna? Ja meie alt läbi mäe kulgesid kiirteede tunnelid.

Oleme põhiliselt oma toidud ise valmistanud, ka seekord arvestasime, et küll me midagi poest võtame. Nii keerulisest kohast ei tulnud kõne allagi kuhugi kaubanduse juurde jõuda. Mulle meenus minia õpetatud nn”reisisupp” ja tegin ka vorstist ja muust, mida just jagus, supi, tuli täitsa maitsev. Üle paarikümne aasta lisasin isegi klimbid leemele, et oleks rohkem ja uhkem. Hea ikka noortelt õppida.

Õhtu meie rõdult, ei taha nautimist lõpetadagi.

Hommikul saime põneva tee alla ja Prantsuse piir tuli ülikiiresti. Meil aga sihiks hoopis Monaco.

Monaco on väiksuselt teine riik Vatikani järel, linnriigis elab umbes 40000 inimest st ta on kõige tihedamalt asustatud riik maailmas. Seal on palju kasiinosid, kuid kohalikel on hasartmängudega tegelemine keelatud. Endise ameti tõttu lisaks ka, et seal ei ole eraisikute tulumaksu.

Georg soovis näha neid paiku, kus toimub Vormel 1 Monaco grand prix, mis on kõige pikema ajalooga Vormel 1 etapp. Sadama juurest läheb vormelite tee läbi, kuid hetkel oli veel paeluvam vaadata rikkurite jahtide rida merel.

Tõestus ka selle kohta, et neil on oma autonumbrid.

Muidugi külastasime ka vürstilossi ja sattusime just vahtkonna vahetuseks. Rahvast oli paraku uudistamas palju, ega me miskit ei ulatunud nägema, hiljem Endli videost saime aimu, mis seal toimunud oli.

Tore oli näha, et vürst ikka muretseb oma riigi julgeoleku eest, platsil asetsesid hirmuäratavates hunnikutes kahurikuulid, et pahad ei tuleks kiusama.

Pisut pani imestama, et ei Rainer ega Albert oma külalistele lifti pole lasknud ehitada.

Nägime ka mõnda hirmkallist ja haruldast autot, aga fotole neid saada ei õnnestunud isegi meie parimal piltnikul Endlil. Tegime siis rahulikumast vormelist ja viiekordsest võidumehest Fangiost jäädvustuse.

Mulle tundus jälle, et Ameerika esileedist on Monacos kuju, kuigi see asja uurides kinnitust ei leidnud.

Jätsime selle riigikese ja vurasime ikka edasi Hispaania poole. Kutsuvalt helkis taevas UFO, et näidata teed soojale maale, mille esimesi ilminguid kraadiklaas ka juba näitas.

20. ORVIETO

Seda järgmist linna ei oleks ise kuidagi välja peilinud, aga meile antud soovitustes oli ta kirjas. Minu raamat ütles ka, et see koht on Itaalia üks enimpildistatud väikelinnasid. Ta asub umbes 300 meetri kõrgusel järskude servadega platool.

Meie majutuskohta otsides nägime Google mapsis vaid ühte igivana müüri. Kohale saabudes selguski, et seal on tähelepandamatu väike uks ja selle taga viis trepp meid reisi parimasse ööbimiskohta.

Sisekujundus ilus, kõik vajalik oli olemas ja töötas laitmatult, telekas näitas toredaid saateid ja asukoht hea. Esimene puupõrand kivipõrandate pikas reas ja voodis mäluvahuga madratsid.

Läksime jälle oma õhtusele jalutuskäigule, algul enamus tänavaid samasugused vanade müüridega ääristatud, kitsad aga hästi valgustatud. Autosid ikka sõitis ja tihti pöörasid nad nii väikestesse kohtadesse, et me enne ei näinudki seal teed.

Olid ka mõned nn Viru tänavad, kus käis elu. Tohutu suur kuu valgustas seda veidi müstilist asulat, aga tegelikult oli see ühe torni kell.

Otsisime toomkirikut, sest Orvietot külastataksegi just peamiselt selle ehitise pärast. Kiriku püstitamise ajendiks oli nn Bolsena ime – iga missa ajal Kristuse kohalolekus kahtleva palverännakul olnud preestri armulaualeivale ja leivaalusele linale tekkisid vereplekid. Paavst olevat kontrollinud kogu lugu ja kuulutanud siis nähtuse imeks ning leiva ja lina jaoks püstitati Orvieto kirik. Ehitustööd kestsid 300 aastat, valmis Itaalia suurim romaani-gooti stiilis usukoda. Hiljem möödume kirikust, mis ehitatud ühe Kristuse kroonist pärit okka jaoks.

Kui me pimedalt tänavalt jõudsime valgustatud fassaadiga kiriku juurde, siis kohtummine selle ehitisega oli ikka vapustav. Paljud kristlased on ütelnud, et nad said tohutu usulise valgustatuse seistes esmakordselt Orvieto toomkiriku ees.

Kogu järgmise päeva uurisime Orvietot. Kirikusse pääses erinevalt kõigist eelnenud kirikutest piletiga. Seest on see küllalt tagasihoidlik, kuid ülivõimsate viimset kohtupäeva kujutavate freskodega kabeliga. Ja muidugi leib ja lina.

Välisfassaad on kaetud värviliste mosaiikidega, kiriku ees seisvatele gruppidele jutustavad giidid iga osa kohta pikalt, meie ainult naudime seda ilu.

Kristlust meie sisse ei imbu ja nüüd istume nagu kerjusmungad kiriku treppidel ning ootame maa alla minemist.

Vahepeal kogunevad platsile koolilapsed, kellel jälle mingi põhjus pidutseda.

Orvieto linnal on tohutul hulgal koopaid, umbes 1200. Mõnedesse nendesse tehakse tuure, läksime ka seda maa-alust elu uurima. Giid mõjus seal täitsa kui koopakoll .

Koopad täitsid mitmeid ülesandeid, meie vaatasime näiteks ruume, kus viinamarjadest veini jaoks mahla pressiti. Maa all olid ruumid suvel parajalt jahedad ja talvel soojemad kui väljas, hea töökeskkond.

Osades koobastes olid seintes väikesed orvad ja seal pesitsesid kunagi tuvid. Neid ja nende mune söödi, müüdi ära ka sõnnik, seintes olevate väikeste avauste kaudu käisid linnukesed endile ise toitu toomas. Ilma suurema vaevata tootmine, asus majade all ja oli eraomandis.

Seisime ka selles koopas, mille lagi paarkümmend aastat tagasi sisse ja osaliselt alla kukkus, parandusjäljed olid näha.

Orvieto söögiga võis vägagi rahule jääda, sellist lihakogust ümber korraliku kondi ei mäletanud keegi meist. Koertel ka mitmeks päevaks rõõmu.

Õhtul üritasime veel nende kuulsat kaevu näha, aga isegi see oli piletiga ja teatud kellast suletud. Vaated ülevalt olidki vast huvitavamad.

Vahva oli ka väike tänaval parkiv auto, just sellised sobivad Itaalia vanalinnadesse.

19. NAPOLI

Viimane päev Napoli külje all Baias, Georg otsustab ikkagi trügida sinna suurlinna. Maa-alune parkla oli valmis vaadatud, õnneks jagus seal ka kohti, meie lahkudes neid enam ei olnud.

Tegimegi siis mõnetunnise tiiru selles kurikuulsas linnas. Rahvast oli murdu, nagu oleks iga nurga taga just meie laulupidu lõppenud.

Sadama piirkonnas sattusime kohe Castel Nuovole, kunagiste Aragooni kuningate kindluslossile. Hoone peegeldab aragoonlaste kahetist olemust, nad olevat olnud väga julmad sõdijad, samas suured kunstide patroonid.

Lihtsakoeliste ja võimsate sammaste vahele on hiljem lisatud antiikne võidukaar, mis minu meelest eriti sinna ei sobi. Seintele ja sammastele oli ilmselt kaitseks peale tõmmatud läbipaistev kangas, mida tõesti peaaegu näha ei olnud.

Jalutasime ka Napoli kuulsale Galleria Umbertole, mis oli kunagi moekate napollaste kogunemiskohaks, mehed tegid seal isegi mingi ostu.

Nende Viru tänaval tuli järjekordselt vastu palju kostüümides lapsi, nagu oleks igas linnas selline komme. Lõputult visati üksteisele auguraudadest üle jäänud värvilisi paberitükke. Tihti tundusid vanemad üritusest rohkem lõbu saavat kui väikesed lapsed ise.

Eriti palju nunnutamist leidis laps, kes oli pandud mänguasju müüva käru üheks objektiks.

Suurele platsile jõudes nägime ka uhkelt riides vanemaid inimesi.

Suur linn väsitab ruttu ja peagi läksime tagasi mere äärde, kust ilus vaade Vesuuvile ja Napoli rohelisele pargile.

Õhtul jagus meil Endliga veel jõudu minna külastama meie majutuse ligidal olevat kindluslossi. Tee sinna oli küll vaevaline, suur liiklus ja puudusid kõnniteed. Õnneks oli autotee suure sinka vonka vältimiseks jalakäijatele otse minev trepp. Loss oli väga korras ja sees uhke muuseum, mille koridori pikkus võttis põlvist nõrgaks.

Kuna algselt oli seal kreeklaste tempel ja sellele rajati hiljem roomlaste kindlus, leidus väljapanekute hulga mõlema ajastu vaase, nõusid jm. Mulle meeldis eriti üks pann.

Huvitav fakt ühtede kujude kohta, need olid leitud mere põhjast Baia sadama ehituste käigus. Mul on tunne, et terve Itaalia maa ja meri on leidmata aardeid veel täis.

Tõustes lossi katusele avastasime, et sealt paistab ka meie kohalik majutuspaik. Helistasime siis JutaleGeorgile ja saimegi nendega vahetada lehvitusi. Nii tore oli sõpradele, keda polnud juba tunnikene näinud, endast märku anda.

Imetlesime veel Kaprit jt saari merel ning kadestasime jälle sidrunipuude saaki.

Tagasiteel sattusime ka kohalikule jalgpallivõistlusele. Nägime nii mängu kui ka häälekat kaasaelamist. Isegi üks suitsupomm, või mis ta oli, lasti publiku hulka.

Baia oli järjekordne väga mõnus koht.

18. JUTA SÜNNIPÄEV

Jutika sünnipäevaõnnitlused hakkasid saabuma juba õigele päevale eelneval päeval. Meie olime täpsed ja tort , lilled ning ergutavad joogid ootasid 14. hommikul laual. Laulmisega oli paremini kui Endli hällipäeval.

Vahelduseks kultuurilistele tegemistele võtsime plaani ihuharimise. Meie ligidal asusid termid ehk Eesti mõistes asutus nimega SPA. Nii põnev oli näha ühte Itaalia sarnast kohta. Nagu ikka oli parkimine omapärane, suur plats puust poste täis, nende vahele pidimegi auto sättima. Suvel on ilmselt katuseks lehes viinapuu väädid.

Termid asusid ühe mäe nõlval ja ka mäe sees. Pooled basseinid õues, teised jälle hoones. Riietusime siis Juta sünnipäevapeo dresskoodi. Pidu vastu võttev paar näib küll väga murelik, et kas kõik läheb ikka korda.

Külaliste saabumine muudab kõigi tuju vähe rõõmsamaks..

Nagu sellises asutuses ikka, tuli kõigepealt dušši all käia. Meie Jutikaga riietusime lahti ja läksime pesema, siis hakkasime tähele panema, et itaallannad vist teiste ees paljaks ei võtnudki. Duššidel olid eraldi kabiinid ja seal riietuti lahti ja hiljem pandi vähemalt pesu selga. Mõni käitus siiski nagu meie. Võõras maa, teised kombed.

Kogu saunade osa oli jälle võlvlagedega, väga tumedate seintega, nagu oleks koobastes käinud, ja palju leidus lamamistoole. Kõikjal sildid- vaikne tsoon, mida pidi valjuhäälsele sünnipäevalapsele mitmed korrad meelde tuletama. Kuna oli ka sõbrapäev, siis ilmselt oli rahvast tavapärasest rohkem. Lapsi vist ei lubatud või ei ole kombeks. Käisime läbi kõik soojad, soojemad ja kuumad ruumid ja basseinid.

Minusugusel prillikandjal on sellises asutuses keeruline, prillidega nagu ei taha olla ja nad lähvad uduseks, aga ilma on tumedates koopa moodi ruumides veidi raske. Rääkimata siltide lugemisest, aga need olid nagu ikka ainult itaalia keeles. Käisime Endliga mitmeid kordi meile harjumuspärases soome saunas, mis oli täielikult koobas mäenõlvas.

Suutsin iga kord komistada ootamatult kõrgel ukselävel, kahjuks kipub kõrges eas peale nägemise puudusi olema ka mäluga.

Kuna ilm oli ilus, siis kasutasime ka väliseid basseine. Eriti vahva oli üks koht, kus tuli astuda mööda väikeseid kivikesi, ühes suunas kuumas vees, teistpidi jälle külmas. Nagu meile mõeldud, et Virtsu mere põhjaga harjuda.

Vaatasime ka suuremas välibasseinis ujujaid ja leidsime, et sinna küll ei tihka minna. Uudishimu on aga hea asi, kui varbaga vett katsuda julgesime, siis sinna me jäimegi pikemaks ajaks . Vesi võis olla umbes 33 kraadi.

Suvel on õues ilmselt põhitegevus, seal saab ennast mudaga määrida jne.

Ihu haritud, oli vaja ka midagi hamba alla. Välja sööma ei viitsinud minna ja otsustasime pitsat koju osta. Meie vastas rannal on mitu restorani, läksime Jutaga uurima, et järsku teevad kaasa. Aga saime tõeliselt hurjutavad vastused, et me oleme restoran ja pitsat me küll ei valmista. Saime aru, et me lausa solvasime neid ja ükski ei näidanud pitsa valmistamise kohta seal samas nähtavas kauguses. Leidsime tee sinna ise. Pidulaud missugune, veelkord palju õnne!

17. BAIA

1. Pompei ja Amalfi rannik

Uus valitud koht Baia oli Napolist põhja pool, ilusa lahe kaldal. Õiget maja otsides põikasime sisse ka kohaliku farmaatsiatehase parklasse.

Õpetuseks meile ja ka teistele jahedal ajal majutuse otsijatele, et tasub piltidelt uurida, kas ruumides on ikka radiaatoreid või õhkjahutuspumpasid näha. Siin Baias on nii mõnusalt soe ja hele, tubadel seinad ja aknad! Rõdudel pesukuivatustoikad, mis võimaldavad oma asju kõikidele vaatamiseks väljapoole rõduseinu asetada.

Juba saabumisõhtul jalutades nägime ka mitmeid huvitavaid templeid jm vaatamisväärset st koht tore ka jalutamiseks.

Vanemad inimesed on ettenägelikud ja korralikult planeerijad ja kuna meie tuleku teele jäi Pompei, siis sõitsime sealt läbi ja ostsime järgmiseks päevaks piletid ning vaatasime välja parkimise koha.

Hommikul liikusime tuttavat teed pidi tagasi, sõit läks läbi uskumatult koleda Napoli äärelinna. Peab tunnistama, et ega me midagi ilusamat sellest romantilise nimega linnast ei näinudki. Hiljem keerasime üle linna kulgevalt kiirteelt maha vaid toidukaupluse külastamiseks ja lähedalt vaadates oli äärelinn veel jubedam. Suurte kohtade kesklinnasid me oleme vältinud.

Pompeisse kohale jõudes selgus, et kassast müüakse vaid sama päeva pileteid, seega meie oma eilsete piletitega sisse ei saanud. Kirjutasime mingi vaide, et keegi eelmisel päeval ei rääkinud midagi sellisest korrast ja ostsime uued piletid. Nii see elu juba käib, mõned pidid kirikus ka peksa saama. Meis kasvas ka tibake ebausku, sest oli 13 ja reede.

Nüüd aga lõpuks astusime selle iidse linna varemete vahele. Pompei on ehitatud peamiselt enne meie ajaarvamist ja aastal 79 mattus linn lähedal asuva Vesuuvi vulkaani purskest tekkinud tuha alla. Tuhakihi paksuseks oli 7-9 meetrit, arvatakse, et purske tagajärjel hukkus 13000 inimest. Pompei säilinud hoonete taustal paistab ära ka vulkaan, mis tänapäeval on kustunud olekus.

Kuum tuhk aitas kogu seda Roomaaegset linna säilitada ja need hooned avastati juhuslikult alles 1592, korralikke väljakaevamisi alustati 1748.

See on ikka väga eriline tunne jalutada nii vana linna tänavatel, säilinud on majade seinad ja mõnedel on ka katused peal. Meie oma audiogiide tööle ei saanud, seega lugesime vaid infotahvleid. Mulle tundus elu-olu nagu ühes Erki arvutimängus, selleks, et areng toimuks, tuli anda inimestele süüa, usurituaale, meelelahutust ja hoida kord majas. Säilinud teatris oli isegi suur ja väike saal, keskväljak aga toonitas kõrgemate jõudude tähtsust.

Pilt sellest keskväljakust kunagises olekus.

Toredad olid teed, suurtel kividel vankrijäljed veidi sees, nagu Reaalkoolis oli kivitrepil liulaskmise jäljed näha. Ja keskel aegajalt kõrgemad kivid, et jalakäija ei peaks ennast muda ja sõnnikuga määrima.

Suurimat üllatust pakkus kunagise üliku säilinud kodu, seintel freskod, kenad kümblusruumid, kesksel kohal bassein jm. SPA eesruumis hoidsid lage umbes 30 ! sellist kuju.

Seintel oli säilinud freskod ja värvilistest tellistest kaunistused.

Paljud väljakaevamisel ilmavalgust näinud kunstiväärtused on eksponeeritud Napoli muuseumis. Paar marmorkuju oli ka varemete vahel näha.

Mõni ilmselt vaesema rahva koht meenutas Matera majade segadikku, ainult mäenõv puudus.

Kõige tõsisemaks võtsid sellised kujud

Ajaloorännak oli ikka väga võimas ja jälle olime rõõmsad, et reisime hooajavälisel ajal. Isegi nüüd oli rahvast küllaltki palju, aga kujutada ette kesksuvist turistide hulka ja kuumust seal kivises linnas.

2. Amalfi rannik.

Sellel päeval võtsime ette teisegi vaatamisväärsuse, mis ka UNESCO nimekirjas, sest ilm oli imeilus ja järgmiseks päevaks ennustas paduvihmasid.

Olime sellest rannikust üht-teist lugenud ja ka veidi seda näinud, aga ei osanud täpselt midagi oodata. Kui aga kaljuserval kulgevale teele jõudsime, saime küll aru koha erilisusest. Merekallast piiravad kõrged mäed ja elanikele liikumisvõimaluse andmiseks on keset kaljusid raiutud sisse sõidutee. Hulk aega me ei saanud aru, kus need elanikud pesitsevad, vaid selle hullumeelselt kurvilise ja kitsa tee veidigi laiema koha peal seisid pargitud autod. Me muidugi uudistama, et kas turistid on peatunud ja kas on miskid vinget vaadet või hoonet. Hiljem hakkasime nägema, et enamasti teest kõrgemal, külades ka allpool, asuvad majad. Sellel pimedas võetud pildil on tee asukoht hästi näha.

Nii et sinka-vonkalise tee üks äär oli veel parkivaid autosid tihti täis. Kui leidus eriti lai koht, siis seal oli võimalik peatuda ja kogu seda ilu endale sisse ahmida. Ühes kohas müüs üks vanem mees puuvilju, otsustasime ka veidi neid osta. Meil ju nagu puhkajatel ikka pidevalt tempo peal, pole aega süüagi. Ees ootas küll Positano küla, mille kohta minu raamat ütles, et ostke kõik joogid suitsud enne ära ja sõitke peatumata sealt läbi, see üks Itaalia kallimaid kohti. Ju see kõrge hind juba kaljunukilegi mõjus, igatahes arvas mees, et apelsini kilo maksab 5 eurot. Poodides olime seni ostnud umbes 1.50-ga. Kui ma tõsimeeli koti tagasi andsin, siis hind muidugi alanes, aga mitte palju. Vanamees kasutas kaalu ka, see vist kuskilt muuseumist saadud. Aga kõhud olid tühjad ja õnneks osutusid apelsinid väga maitsvateks.

Läbisime Positano vastavalt soovitatule, nägime vaid üllatavalt palju turiste ringi jalutamas. Kohalikud ju ei jaluta niisama. Tee ikka kõrgel kaljurinnatisel ja bussidest möödumine nati hirmus.

Viimase pildil kalju keskel hästi jälgitav sõidutee asukoht. Sellel kaunil kitsal teel tulid pidevalt vastu või sõitsid meist mööda ! jalgratturid, me nimetasime neid Anniks ja Ivariks, kes Hispaanias just sama asjaga tegelevad.

Juhused on reisil ikka huvitavad, seekord siis oli teevaring ja me pidime üle mägede koduteele jõudma. Meil huvitav, aga ega Georgki väga ei pahandanud. Nägime palju viljapuid, sidrunipuud olid enamus kattelooriga kaetud. ChatGPT seletas meile, et sellel on väga palju põhjuseid, kaitseb puid tuule ja külma eest, muudab valmimisperioodi pikemaks, et aastaringsemalt saaki saada jne.

Jõudes üle mäe avanes selline jube pilt eesolevast orust, et jälle tänasid saatust, et elad rahulikus ja mitte ülerahvastatud Eestis.

16. SALERNO

Materast Salernosse sõit e liikumine saapa teise äärde oli ootamatult uhke. Suured ja lauged mäed olid viimse võimaluseni haritud põldudega kaetud. Ja nüüd nägime me tõesti tühjaks jäänud majasid,vast iga kahekümnendas paistis elatavat.

Nagu meil reisil juba tavaks on saanud, hakkas uude kohta kolimise päeval ka vihma sadama. Ühes kurvis mäenõlval tegi auto isegi väikest libisemise proovi. Pilved olid madalad ja tumehallid, väga palju paistis nendest läbi ulatuvaid tuulikuid e moodsas keeles tuugeneid.

Et mitte enne lubatud aega kohale jõuda olime sunnitud ühes kaubanduskeskuses veel paar jopet, dzemprit jm ostma. Toidutagavarad tahtsid ka uuendamist ja sealne toidupood osutus seninähtuist kõige odavamaks, peaaegu Eesti hinnad.

Kohale jõudes ootas meid aga ebameeldiv üllatus – majutuskoht osutus väga viletsaks. Mis meile siis ei meeldinud – kõige suurem puudus oli ruumide rõske ja jahe õhk, lisaks ulatus kahe magamistoa vaheline sein vaid 4/5 vajalikust kõrgusest ja meie toal puudus aken. Meenus ühe tuttava jutt kunagisest Leningradist, kus eri korterite vahel sellised seinad, et nõukogude inimestel saladusi ei ole. Meil siis ka Juta Georgiga seal saladusi ei olnud. Jutikas viskas isegi ühe padja mulle selle ava kaudu.

Auto tuli jätta tänavale baari ette, kus külastajad ta pidevalt kinni parkisid, uksest välja astudes sattusid kohe elava liiklusega kahesuunalisele teele, millel meie pool puudus kõnnitee. Uksed avanevad siin peamiselt sissepoole, antud elamise puhul ülivajalik, muidu võid väljudes mõne auto ära rihtida. Et virisemist jätkata, siis võib mainida ka asjaolu, et kui panin veekeetja tööle, ütlesid korgid ülesse ja olime mõnda aega pimeduses.

Otsustavaks sai see, et ruumid olid liiga külmad. Saatsime Booking.comile kaebekirja ja plaanisime sealt järgmisel päeval lahkuda. Selline juhus on kõikide meie reiside jooksul esimene. Majutusasutuse peremees vabandas ja meenutas, et on Eestis käinud ja seal vist tõesti talvel köetakse hoopis tõsisemalt. Lubas meil ainsa päeva eest ka mitte maksta, ärgu me vaid väga negatiivset arvustust kirjutagu. Kuna olime juba vastuvõtuks toodud veini ära joonud, siis lõppkokkuvõttes tehti meile see üks öö välja ja maksti veel pealegi.

Kuna järgmise päeva ilmaprognoos oli eriti vihmane, siis tuligi traditsioone järgida ja uude kohta kolida. Selleks valisime Napoli taguse külakese Baia.

15. MATERA

Meie Tiggianost ärasõidu hommik oli vihmane, mis sobis kokku ka veidi vesise tundega sellest toredast kohast lahkumisel. Läbi saju tõime veel viimase kotitäie apelsine ja mõned sidrunid vanaema aiast. Järgmine sihtkoht oli Matera ja meie kõikide rõõmuks valis Georg väiksema tee üle mägede ja mere äärt mööda. Väljume nüüd saapakontsast ja tõuseme isegi tallast veits kõrgemale.

Teel nägime väga palju põllumajandust, haljendavaid talivilja põldusid, viinapuude väljasid ja kõige rohkem oliivipuid. Külad olid meie mõistes nagu väikelinnad, majad külg-külje kõrval ja kitsad tänavad. Oli ka neid tühjaks jäänud piirkondi, kuid samas ehitati uusi uhkeid hooneid. Esimest korda nägime tõsist tööstuslinna – Tarantot. Kui otsisin infot, et mida nad siis toodavad, leidsin esiteks kümnete lehekülgede kaupa juttu keskonnaprobleemidest. Tegemist on Euroopa ühe suurema terasetootmise piirkonnaga, kahjuks oli seal ka esimest korda näha nii Lasnamäge kui Mustamäge, siiani olime kohanud vaid üksikuid paneelkolakaid siin seal.

Meie tee kulges aga edasi mööda laugjat mägismaad ja jõudsimegi hilislõunaks Materasse. Tänu Google Street Wiew-le teadsid mehed, milline peab meie maja välja nägema ja kust leida garaazi, see kergendab uues kohas otsimisprotsessi kõvasti. Majutusest nii palju, et sellist minimalistlikku pilti pole enne seinal olnudki, valgel pinnal valged jooned.

Matera on üks Euroopa vanimaid pidevalt asustatud linnu, siin elati juba 9000 aastat tagasi. Elamud olid algselt mäenõlva uuristatud koopad, hiljem kaljumajad, see linna piirkond kannab Sassi nime. Need majad on siiani säilinud, kuigi eelmise sajandi keskel tühjendati hooned elanikest, sest elu-olu oli niivõrd halb. Materat nimetati Itaalia häbiplekiks, eks sinna veeta ja elektrita piirkonda kogunesid ka nn põhjakihid, ümberasustamine ei läinud kohati ilma vägivallata.

Teatud aja oli piirkond maha jäetud, siis kasvas jälle huvi sellise omanäolise koha vastu, ka UNESCO võttis Sassi oma maailmapärandi nimekirja. Siin on filmitud hulga kuulsaid teoseid – Mel Gibsoni Kristuse kannatus, Bondi No Time to Die.

Meie tutvusime selle omapärase elamute rägastikuga esimesel õhtul ainult ülevalt vaadates.

Ülalinna kirikusse pääses vaid läbi muuseumi, mis on ju väga mõistlik viis piletimüüki suurendada ja turistidele vaimuvalgust jagada. Seal nägin ma läbi aegade kõige koledamat krutsifiksi.

Kirik aga oli tohutult suur ja kulda minu jaoks liiga tihedalt täis.

Õhtusöögi lubasime endile restos, aga liiga vaimustunud me pakutavast ei olnud. Kodused toidud on rohkem kindla peale minek, me ju nii head kokad, rääkimata neli-viis korda väiksemast hinnast.

Kogu järgmise päeva pühendasime Sassile. Sellist hoonete segadust ühe mäe nõlval on raske kirjeldadagi, alumise maja katus on ülemise kõnnitee, lõpmatu kogus trepikesi ja kaldteid, fassaadide taga ei aima, kas seal on seintega hoone või koobas. Praegusel ajal on vast üle pooltes ka mingi tegevus sees, lõputu hulk suveniiride poode ja restorane, mingid ateljeed ja galeriid, osades aga elatakse jälle, sest on näha kuivavat pesu. Sisse oli seatud ka üks kodu oma saja aasta taguses olekus, viimati oli seal elanikud sees 1956.aastal. Tavalises peres oli palju lapsi, peaegu pooled vastsündinud olevat surnud.

Lahtine kööginurk nägi päris tore välja, aga meestele vist ei meeldi mõte kogu perega sellest ühisest nõust süüa. Külastajad on kõige rohkem austanud peldiku potti, siia visatud mündid lausa särasid vastu.

Ja jälle kirik, seekord mäe sisse ehitatud. Ei tea, kas meie mittereligioosne olek hakkab tasapisi siin muutuma, ilma pühakojata ei lähe meil päevagi.

Kõige põnevam oli aga lihtsalt selles segadikus jalutada ja huvitavaid kohti vaadata.

Vastavalt oma eale me jalgsimatka läbi linna ääristava kanjoni ette ei võtnud, istusime tuktukki ja sõitsime vaatama kõige vanemaid koopaid ning maa-alust kirikut. Oli näha ka vapraid matkajaid, kes seal all kuristikus rändasid.

Me ei jõudnud Georgi ära kiita, et ta selle sõidu ettepaneku tegi. Giidideks oli üks itaalia paar, väga sõbralikud ja soovisid, et meil jääks nende maast tore mulje. Maastik oli selles piirkonnas kivine ja karm, tõesti paras kristuse kannatusi filmida. Saime kujutada elu 9000 aastat tagasi, just nii vanaks neid koopaid hinnatakse.

Kirik oli kahes osas, uuem plokkidest ehitatud, vanem maa-alla uuristatud.

Seni kuni me ringi vaatasime ja ennast pildistada lasime, istus sõiduki pinkidele üks kohalik kits, meie olime aga Tallinnast ja maksime, nii et panime raha jõu kehtima.

IT areng on reisil ka abiks, piirkonda tutvustav jutt pandi eesti keeles kõlama, küll oli mõnus. Tagasiteel viidi meid otse soovitud poe juurde ja lisatasust pikema sõidu eest ei tahetud kuuldagi.

14. KARNEVAL

Viimasel õhtul saatis kogu piirkond meid ära uhke karnevaliga. Tänavad olid parkivaid autosid täis, liikluse reguleerijad ei osanud ka hiljem tulijaid aidata ja nii tegi Georg suuremeelse ettepaneku, et paneb meid sinna maha ja hiljem tuleb järgi, meie aga filmime ja pildistame usinalt, et temagi osa saaks.

Väravas jagati mingeid pileti moodi asju, arvasime, et on vaja ka osta, aga hiljem selgus, et need olid hoopis loosi jaoks. Kui loterii müüjad aru said, et oleme Eestist, siis pisteti meile eriti suur pakk pileteid pihku.

Pidu oli toreda kohaliku hõnguga, enamus pealtvaatajatest olid oma lapsed ka kostüümidesse riietanud, nii et uudistamist jagus. Toimus paraad, aga see oli kuidagi väga hajali ja rahvas saalis pidevalt esinejate vahel. Mõned atraktsioonid olid ikka väga suured ja nendega oli palju vaeva nähtud, raskemad järelkärudel ja neid vedasid traktorid .

Rahvas oli rahulik ja rõõmus, esimest korda nägime ka mõnda mukitud noort neidu. Kuna meil olid kutsad, kellele see kära, inimeste hulk ja vilkuvad tuled ei meeldinud, siis me väga kauaks ei jäänud. Kostümeeritud pealtvaatajatest oleks küll palju vahvaid pilte saanud, mõned ikka tegime.

Ja meie lemmikud

Peolt lahkuma seades suutis Jutikas ühele puudliga noormehele sokutada ära need meie loteriipiletid, alguses mees küll puikles vastu, sest arvas, et talt tahetakse raha. Loodame talle siis loosiõnne, meie saime näha igatahes toredat pidu.

13. LECCE

Saabki läbi viis mõnusat päeva Lõuna-Itaalia külas Tiggiano. Võtsime veidi tempot maha ja tegelesime ka argiasjadega. Hakkab muutuma harjumuspäraseks, et iga veerand tunni järel kuuled kirikukellade helisemist. Küllap relgioossele inimesele annab see mingi kindlustunde, et maailm liigub ikka õiges suunas ja rütmis. Õhtustel jalutuskäikudel satume juba pidevalt tuttavatesse kohtadesse, kuigi nende tänavate kitsusega ja kõnniteede puudumisega ei harju, sest seal käib ka küllalt vilgas liiklus.

Külastasime küla moodsat kirikut, mis kohati väga meeldib, aga pildid seinal ei ole meie maitse. Altaritaguse risti moodustab särav ja moekas vitraazaken.( ei oska õiget tähte z kohale tekitada)

Puudlid said pesemise ja iluteeninduse, lihtsalt ime, kui hästi nad lasid kõike protseduure teha.

Aga vaatamata värskele kohendatud välimusele kohalikud kassid neid ikka väga tõsiselt ei võta.

Külastasime naaberkülade poode, ikka ja jälle imestame suurte toidupoodide siestade üle. Jala keegi kauplusesse ei tule ja enim näeb rooli taga vanemaid prouasid. Vaatasime üle ka mereäärse ujumiskoha, paistab,et siin on liivarandadega kehvasti ja väga populaarne on looduslik bassein. Vesi tunduski katsudes täitsa ujutav, teine pilt on kellegi blogist näpatud suvine olukord.

Viimasel Tiggiano päeval käisime esmalt piirkonna suurimas linnas Lecces. Maa-alusesse parklasse viiv spiraaltee oli küll väiksematele autodele projekteeritud, aga saime kriimustusteta alla ja hiljem ülesse ka. Mehed on meil tublid, nii Georg koduses ettevalmistuses ja juhtimises kui Endel linnas orienteerumises.

Lecce on erandlikult baroksete ehitiste linn. Lugesin, et selle piirkonna kivid on väga sobivad töötlemiseks ja no töödeldud oli neid mõnuga. Mõni portaal oli minu põhjamaise maitse jaoks nati liig, aga kokkuvõttes oli linn ilus ja huvitav.

Kesksel platsil avastati alle 1906.aastal amfiteater, praegu on sellest eksponeeritud kolmandik.

Linnas jalutada oli vahva ka tühjematel vanalinna tänavatel, kujutades, kuidas kõikide nende suletud uste ja akende taga käib tavaline elu ja mõnegi magamistoa uks avaneb samuti otse tänavale. Oleme viimastel päevadel koduse sööma peal läbi ajanud, Lecces astusime ühte restorani sisse ja nagu oleks oma Tiggiano majutusse sattunud. Samad võlvlaed.

12. SAAPA KONTSAPLEKIL, TIGGIANO

Oleme jõudnud oma rännaku kõige kaugemasse punkti, edasi on suund põhja ehk kodu poole, aga ees on kindlasti ootamas väga-väga palju huvitavat veel.

Tiggiano sattus majutuskohaks juhuslikult, tahtsime mere äärde, aga meie poolt valitud paiga omanik soovitas sama hinna eest uhkemat maja selles asulas. On naljakas tunne, et nüüd oleme lõpuks päris Itaalias. Siin ei peibuta mingid ainulaadsed vaatamisväärsused, tegemist peaks olema Itaalia vaeseima piirkonnaga. Aga küla ja elamine on nii mõnus. Majutuskoht asub väikese väljaku ääres, uks on kitsukene ja mittemidagi lubav.

Sisse astudes võttis hinge kinni, meile avanes nii omanäoline võlvlagede, siseõue ja kolme magamistoaga ehitis. Jälle oleks Loonelatelegi ruumi. Omapära lisab asjaolu, et Juta ja Georgi magamistuba on läbikäidav, otse tänavalt astume nende juurde. Meie mõnus pesa on teisel korrusel.

Sisehoovis on bassein ja katusel saaks päevitada, kui oleks hooaeg. Teiste katuseid ja ka naabrite akendest sisse saab siit kõrgelt vabalt vaadata.

Naaberkrundil on kaks vilju täis apelsinipuud, meil lubati neid sealt võtta, sest krunt kuulus majaperemehe vanaemale ja on praegu tühi. Sellist rõõmu polegi enne olnud, et söödavat apelsini ise aiast puu otsast saad.

Kohalikud kassid kogunesid meie puudleid vaatama, et oleks nagu nende sarnased, aga hauguvad. Igaks juhuks valvasid kolm kiisut mitu tundi müüri peal. Ja koertel ka hoopis põnevam elu.

Küll tahaks teiste elamisi vaadata, et kas on meie omaga sarnased. Käisin hommikul pagariärist kohvikõrvast ostmas, proovisin mõnest kohast sisse piiluda, aga siin on tavaliselt enamus aknaid kaetud. Minu üllatuseks olid poes kõik küpsetised muretaignast, nii magusad kui soolased, croissanti ei pakutudki. See jalutuskäik mööda kitsaid kuid küllalt suure liiklusega tänavaid oli nii mõnus, kohe niisugune kodune tunne on selles paigas. Pole ime, et Helen Mirren ja Meryl Streep on siiakanti endale majad ostnud.

Tegime ringsõidu ka ümbruskonnas, et näha seda kontsa otsa oma silmaga. Teel üllatas kollaste lilledega põld, mis lähemal uurimisel osutus saialille väljaks.

Kõrged kaljused kaldad lugematute koobastega, seisatasime vaateplatvormidel, et kogu seda ilu nautida. Meie kohe trepist alla loodust imetlema, äriinimesed aga asju ajama. Hiljem mugavalt autoga alla sõites.

Kohvipausi tegime uhke asukohaga kiriku söögikohas, sealt avanes vaade kontsa kõige lõunapoolsemalele tipule Santa Maria di Leuca linna juures.

Koduteel pidime poest läbi minema, aga nagu ikka, oli esimene siestat pidamas. Järgmine oli vahvas väikses külas, nii kitsad ja käänulised tänavad, aga pood oli aus. Jälle saime väikese peteka, ostsime riivjuustu õhtuks soojade saiade katteks, aga see ei sulanudki ahjus ära.

Tagasiteel nägime palju tühje maju, ju neid saakski väikese raha eest osta. Aga üldiselt on piirkond tihedalt asustatud, teed korras ja külakestes vilgas elu. Jalgsi peaaegu keegi ei käi, meil on oma tutvumistiirudel tõsiseid raskusi, sest paljudel tänavatel puuduvad kõnniteed.

11. BARI

Bari asub juba saapakanna juures, elanikke veidi üle 300000. Meie võtsime elukoha nati linnast väljas mere ääres. Omanik oli kena itaallanna, kes aga peaaegu sõnagi inglise keelt ei rääkinud. Kasutasime lausa googli tõlget, päris kummaline, arvestades tema tegevusala ja noorust. Korter on läbi kahe korruse ja väikse mõnusa aiakesega, aga ümbruskonnas on juba lõunamaale omast lohakust ja mustust.

Endli sünnipäeval pidime kohe enne kukke ja koitu ärkama, sest plaanisime kohaliku kaubanduse tordivaesuse tõttu teha talle pannkoogi tordi. See tuligi täitsa hea välimusega ja ka söödav. Kahjuks peab tunnistama, et sama hea ei tulnud välja sünnipäeva laul, ainus viisipidaja oli ju hällipäevaline. Veini nimi oli tähenduslik.

Bari linn oli aga väga tore. Läksime sinna esmaspäeval, tundub, et pühapäev on Itaalias pesupäev ja nädala alguses veel kuivatatakse seda. Ilma naljata oli vanalinna tänavatel tunda pesupulbri lõhna ja nööre kuivavate asjadega nägi igal pool. Kellel rõdu polnud oli oma pesuresti asetanud täitsa kõnniteele, turistide voolu kõrvale.

Bari kuulsaim kirik on pühendatud pühale Nikolaile, kes on jõuluvana algseks eeskujuks. Tema säilmed tõid Väike-Aasiast siia Itaalia linna meresõitjad, kes need tõenäoliselt varastasid. Praegu on kirik tähtis palverännaku koht.

Tegime meiegi oma palverännu ära, aga kõige huvitavamaks vaatamisväärsuseks kujunes hoopis kuju kiriku esisel väljakul. Selle oli Bari linnale kinkinud tuttav mees – Putin. Pildil avaldabki Jutikas koos oma kutsudega nii tähelepanuväärsele kujule austust.

Lossi me ei külastanud, aga selle kõrval oli väike kirik, kus nii selgesti oli kujutatud kolmainsust, ka püha vaim oli täitsa näha, mitte nagu tihti vaid mõni valgussähvatus.

Endel tegi meile sünna puhul välja ühe kaubanduskeskuse restos. Seal oli nii tore ettekandja, kes toite tuues ise mäletas, kes mida tellis, meie ei saanud miskit aru.

Lahkudes ostis Juta restost! ühe pudeli balsamicot, laualt pandi pool pudelit ka veel kaasa ja makstes tundus Endlile, et talle anti veidi dippi ka. Järgnes ohjeldamatu ostlemine, kümneeurosed joped, suvepüksid jm allahinnatud kaup.

Järgmine päev oli väljasõiduna planeeritud. Ootasid kolm armast liņna, juba nimed toredad – Locorotondo, Alberobello ja Martina Franca.

Locorotondo on nn valge linn, peetakse üheks lõuna ilusamaks. Ja ilu seal jagus. Külastus algas pikiparkimise imega Georgi poolt, kui mina oleks roolis olnud, siis ma linna vaadata ei oleks saanud vaid kogu aeg muretsenud, kuidas ma sealt välja saan.

Vaateplatvormilt paistsid ka edasised peategelased- trullod. Sama vaateplatvorm altpoolt, näha trullost elumaja.

Alumisel pildil Bari stiil Locorotondos – jõulud, pesu, lilled potis ja kenad valged majad.

Martina Francas on erandlikult sellele piirkonnale leida barokset arhitektuuri. Isegi kaitsealuse maja katusel ikka kuivab pesu.

Alberobello on turistide põhiline siht, sest teda nimetatakse trullode pealinnaks. Trullod on ilma sideainet kasutamata ehitatud ümmarguse katuse ja enamasti ka ümmarguste seintega majad. Miks selliseid ümmargusi maju ja eriti katuseid ehitati, ei osanud minu Itaalia raamat seletada. Aga neid ehitatakse veel praegugi ja kandilisele majale näiteks neli mütsikest peale? Kesklinn on tohutult turistikas, hooajal võib seal hirmus olla, aga sellise jahedavõitu ja tuulisel0 veebruari päeval oli mõnus. Ikka ja jälle nagu muinasjutus.

Et trullod ei ole ainult turistide jaoks alles hoitud, lisan lõppu ühe majapidamise pildi tagasiteelt.

Ja Katile lilleõisi, mida on kõikjal rohumaadel näha, samuti õitsesid juba mõned kirsid.

10. FRASASSI KOOPAD

Oli aeg lahkuda meie mõnusast majast Cattolicas ja suunduda lõuna poole. Planeerisime nii, et käime ära Euroopa ühtedes suurimates publikule avatud koobastes ja siis sõidame ära osa teest Barisse.

Koobastesse viis waze meid peaaegu kohale, aga siis suurte ja järskude mägede vahel jäi temagi jänni. Küsisime kohalikelt teetöölistelt teed ja saime vastuseks pika ja kiire itaaliakeelse juhatuse, millest mõikasime vaid käeviibet ühes suunas. Ja see suund viiski õigesse kohta. Saime tund varema grupiga ühineda, meie määratud kellaajal oligi külastajateks lärmakad koolilapsed, vedas vanuritel jälle. Koobastesse lastakse vaid giidiga ja giid räägib vaid itaalia keelt.

Koopad avastati 1971 ja juba 1974 lubati sisse külastajaid. Koobastik on 18 km pikk, vaadata saab 1000 m. suurim saal seal maa all on 240 m kõrge või nagu oli võrreldud: Milano peakirik mahuks sinna ära. Itaallastele peab au andma, kõik teed ja käsipuud olid väga korralikult ehitatud ja usaldusväärsed.

Seda müstilist ilu ei ole mõtet sõnadega kirjeldada ja ka pildid ei anna pooltki edasi. Väga palju oli puhast valget värvi moodudtisi, nagu oleks muinasjuttu sattunud.

Giidil jagus juttu palju, meie audiogiid nii rohkelt infot ei jaganud ja ega kõigest aru ei saanud ka. Igatahes on nendes koobastes tehtud mitmeid teaduslikke eksperimente. Üks Itaalia sotsiologist oli seal üksinduses pikka aega, sõi astronautidele mõeldud toitu, ainsad luksusasjad olid šokolaad, mesi ja tubakatooted. Ajaarvamine oli tunde järgi, mõnikord oli ta ärkvel 50 tundi järjest ja eksperimendi lõpus arvas mees, et oli koopas viibinud 79 päeva tegeliku 210 asemel.

Meie tulime poolteise tunni pärast välja ja olime ülimalt rahul. Kohalikus restos saime ka väga toredad söögid, mitte kosmonautide jama, aga head ja huvitava maitsega Itaalia pastat jm.

Nüüd sõitsime oma sihtmärgi Bari poole. Mina tahtsin ööbida Loretas, mis on kristlastele Vatikani järel teine püha paik Itaalias. Seal asub nimelt neitsi Maarja kodumaja, mis sest et Maarja on sündinud Pühal maal Iisraelis. Inglid olevat selle tähtsa maja siia saapasääre algusesse lennutanud aastal 1294. Linnas käib üle 3 miljoni palveränduri aastas. Aga Juta ütles “ei”, ja see on meie rännuseltskonnal seaduseks, mida boss ütleb.

Ööbisime linnas, mille nimi kellelegi meelde ei jäänud. Tuba oli vahva, laua ääres istumiseks oleks tulnud uks avada ja koridori tool panna.

Hommikul käisime isegi mere ääres, ikka rannaäär hotelle täis ja promenaad jalutamiseks. Nüüd Bari poole.

9.CATTOLICA VÕI PESARO

Meie viimane elukoht on nii mugav ja heas kohas, et pikendasime siin olemist veel päeva võrra. Tegime kohe kaks “vaba” päeva järjest st tutvusime vaid lähiümbrusega. Ja seda oligi vaja, meie Endliga arvasime, et maja asub Pesaros, aga mereääres jalutades selgus, et nii see ei olegi. Vaidlesime Jutikaga mis me vaidlesime, aga lõpuks tuli tõde tunnistada, me olime hoopis Cattolicas. Tore koht ikka, sattusime ka kohalikule turule, kus kuni 10 euro eest võis saada kõike. Meil oli sokkide soov. Toidutänavalt oleks tahtnud saada tilli, aga seda nad imelikul kombel ei tarvita.

Cattolica rannal päevitajaid ei olnud, puudlid jooksid rihmadest vabanenult nii õnnelikkudena ringi. Meid üllatas liivavall keset plaaži, ka Pesaros oli sarnane, küllap need hooajaks laiali aetakse.

Väga meeldisid veel alleed piiniatest, mida mööda pidime jõudma kesklinna platsile, kuid seda väljakut ei tulnud mitte, aga kena oli jalutada ikka.

Väikese visiidi tegime 1150 aastal ehitatud kindlus-lossi Castello di Gradarasse. 1920 ostis eraisik kogu ehitise ja rekonstrueeris kompleksi, hiljem müüdi see Itaalia riigile. Kindlus asub kõrgel kohal, vaated ulatuvad Aadria mereni, aga muidugi sattus meile udune ilm.

Sisemist vaadet udu ei seganud. Esimeseks ehmatas meid õudne klaaskirst kirikus väga kaua oma printsi oodanud Lumivalgukesega.

Elu ja tööruumid nagu vanades lossides ikka, kena vaadata, aga elada ei tahaks.

Alumisel fotol lossi praegune elanik all paremas nurgas.

Käisime siis ära ka päris Pesaros, kus me Endli ja minu arvates elasimegi. Rand nägi välja samasugune liivavalliga tühi väli. Aga pildid suvisest Pesaro beachist olid mitte just kutsuvad.

Ja nüüd Pesaro peamine vaatamisväärsus – ausammas tomatile.

Ümmargune kuju ilmestas ka keskväljakut, see oli interaktiivne ja huvitavam. Kas ta nüüd oma naabruses asuva toreda purskkaevu ansambliga sobis,see on maitse küsimus, midagi uut võib ju isegi vanas Itaalia linnas olla.

Õhtusel jalutuskäigul käisime oma ligidal mere ääres, tundub, et suvel on kogu ala hotellide vahel ära jagatud ja jääb puudugi veel. Leidsime ka uhke aga koleda remontimisel ööklubi.

8. SAN MARINO

Oleme juba veidi Itaalia eluga kohanenud ja leidsime, et on aeg teha üks välisreis. Pesarost poolesaja km kaugusel on Euroopa vanim vabariik San Marino, Monte Titano nõlvadel asuval pisiriigil on oma sõjavägi, rahapada, margid ja muidugi jalgpallimeeskond.

Hommik oli vesise välimusega, aga enamus vaadatud ilmaennustusi lubas lõunast vihma lõppu. Sõitsime ikka sinna kohale, leidsime ühe ukrainlase abiga ka parkimisplatsi, aga vihma sadas liiga tugevalt. Otsustasime paar tundi allpool kaubandusega tegeleda, süüa ja siis uuesti mäkke tõusta. Minu üllatuseks ei asugi San Marino vaid mäel, ka jalamil on linn ja see veel riigi suurim. Avastasime google mapist värske olemisega ostukeskuse, aga kohapeal tundus see ikka väga mõttetu. Marmorpõrandad läikisid, liftid ootasid, aga kaubandus meenutas T1 halbadel aegadel, paljud kauplused kinni ja lahtised on näiteks kitarride pood, nipsasjakeste pood jne. Kaks ülemist korrust olid teenindusettevõtted, kus me ei näinud ühtegi inimest. Otsisime uue keskuse, sellel ei osanud uksest sissegi minna, kõik oli tühi ja kõle. Siis jälle üks ukrainlanna juhatas: alla, paremale, üles ja uuesti alla. Selles suures majas asus normaalselt töötav toidupood, paar kohvikut ja ainus asjade müümise koht oli üksik hiinakas pika tühja koridori lõpus. Lootsime leida presskannu, sest majutuskohtades olid vaid espressot tegavad kohvimasinad, kuhu sõrmkübara suurused tassid alla mahtusid. Müüja vangutas pead, kui talle presskannu pilti telefonist näitasin. Selline ostlemine siis sellel päeval.

Pitsat sõime Itaalias või oli see San Marinos esimest korda ja meie jäime küll rahule. Järgmiseks hommikukski jagus. Aga vihma ikka tibutas, kuigi nii Norra, Soome kui miski muu ilmateade lubasid paremat. Sõitsime gondliga täitsa tippu ja seal lisandus niiskusele ka tuul. Aga koht oli nii ilus ja iseäralik, jalutasime ikka ringi. Kirik meeldis kõigile eriti, seal oli soe ja tuuletu. Tegelikult oli pühakoda tõesti huvitav, altari kohal hoopis see vabariigi asutaja püha Marinus, käes paber sõnaga liberta. Kristus oli lae ja põranda vahel õhus ning kõige kaunim tundus meile hoone lagi. Nii heledat ja rõõmsat näeb Euroopa kirikutes harva.

Väljas oli ilm paremaks läinud ja saime mõnusalt ringi vaadata. Kõrvarõngapoodides ja mujal müüjad olid nii lahked, sest ega neil just ostjate küllust vihmaga ei ole. Naljakas on sellise väikeriigi elu ette kujutada, aga saime nende raha ostlemisel tagasi ja lõbus naine leti taga teatas, et tema on kohalik e sammariino.

Nii see aastal 301 iseseisvunud riigike oma 30000 elanikuga vaatab mäelt oma noorele naabrile, 1861 sündinud Itaaliale ülalt alla.

Tagasiteel saime San Marinost hulga odavamat bensiini, ikka hea tunne kasuliku tehingu üle.

7. PESARO

Järgmine peatuspaik – suvituslinn Pesaro. Olime broneerinud veits kallima majutuse, eramaja teine korrus kuulub üleni meile. Siin on ruumi nii palju, et võiksime sõpradele Loonelatelegi ühe toa anda, kutsusime neid külla Itaaliasse. Kogu sisustus on väga maitsekalt valitud, kõik on vaoshoitult valge ja helepruun, ka nõud ning majapidamismasinad. Isegi pildid seinal jälgivad sama tooni. Ilus, aga veidi steriilne, eriti kunstlillede pärast vist. Aga elada on siin mõnus, ühelt poolt aknast fantastiline vaade linnale ja merele, teisal loodus nii roheline, et unustad ära aastaaja.

Vaibale on itaallased osanud ilusa nime valida, kohe mõnus peale astuda.

Ja laual on meil ikka selline valik, täna lisandus limoncello.

6. VICENZA VIIMASED PÄEVAD

Oleme nii palju ümbruskonnas ringi sõitnud, ent oma majutuskoht veel nägemata, välja arvatud Koplimetsade 3-4 km õhtused jalutuskäigud koos noorema puudliga. Paljude majade katuseääred on kujudega kaunistatud, kuku või ninali pimedas seda ilu nautides.

Plaanisime siis esmaspäeva jätta kohaliku linna jaoks. Seda me teadsime küll, et muuseumid peaks kinni olema. Aga üllatas see Itaalia meid jälle, esmaspäeval on ka poed, kohvikud ning isegi WC-d kinni. Tegime korraliku jalutuskäigu mööda toredat kesklinna ja me Endliga põikasime ka ääreosasse, kus igat värvi ja rassi rahvast rohkem. Kõikjal on väljakuid uhkete kujudega keskel. Koolilapsed olid vist joonistamistunniks tänavale toodud, tüdrukutel valdavalt hästi laiad teksad jalas. Palju näeb väga soliidselt riides prouasid ja villastes jakkides ning nahkkingadega härrasid.

Ärasõidu päeva hommikule jäi Teatro Olimpico külastamine. See on Euroopa vanim säilinud siseamfiteater, projekteeris kogu linna üldilmet kujundanud kohalik mees Palladio. Maja valmis 1585. Esietendusel mängiti Kuningas Oidipust ja algupärased Teeba tänavaid kujutavad kulissid on senini alles. Saali astudes lausa jahmatab kõik see ilu ja pidulik õhkkond. Ruume tänapäeval ei köeta ja üle 400 inimese sisse ei lasta, ikka, et säiliks see imeline ehitis. Mitu päeva meenus veel teatri lummav ilu.

See viimane pilt on dekoratsioonist, see ei ole joonis, vaid kolmemõõtmeline tänav. Võrdluseks meenub Viini ooperi laval nähtud paar kangajuppi ülevalt rippumas.

5.VICENZA

Esimene päev kui sajab. Sõidame Karda järve vaatama, see ju itaallaste üks lemmikuid ja ka suurim. Lähme sellisesse kohta, kus pikk ja kitsas poolsaar ulatub järve, seal on Rooma rikkurid aastatuhandeid jõudeelu elanud. Rikkus paistab silma juba kohale lähenedes, majad ja aiad on suuremad ja rohelust rohkem. Kindlusest me väga ei osanud lugu pidada, Haapsalu on uhkem. Georg jäi alla koeri hoidma ja ega ta palju ei kaotanud. All-linnas oleks Jutikas äärepealt jälle kõrvarõngaid hakanud ostma. Saime ta ikka jalutama. Poolsaare tipus on erakordselt suure Rooma villa varemed, aga nii kaugele väsinud vanainimesed ei jõudnud, kuigi vihma enam ei sadanud. Parkimise aeg hüüdis juba.

Teiseks eesmärgiks oli külastada maailmas suuruselt kolmandat amfiteatrit Verona Arenat, mis pärit 1.sajandist ja mahutab 22000 istekohta. Aastal 1183 lõhkus maavärin kogu välimise seina, peale ühe kõrge ja ohtlikuna näiva tükikese müüri, aga seesmine ehitus väga ei kannatanud. Tänapäevani toimub seal palju üritusi, üks uhkemaid on ooperipäevad .

Koduleht juhatas meid ilusti areena lähedale parkima, aga sellest ei teinud juttu, et seal remont käib ja sisse ei lasta. Tegime tiiru ümber kuulsa ehitise ja veendusime, et tõesti kõik on külastajatele kinni.

Julia rõdu ei hakanud otsima, sest see pidi nii kui nii väljamõeldud rõdu olema, maja on noorem kui Romeo ja Julia lugu. Valisime ise mõned rõdud ja tegime Julia pilte. Mina tegin foto ära juba Bolzanos ja mul on Julia ka peal ning raha ei küsitud, nagu nüüd kuuldavasti tehakse. Jutika Julia rõdu on vähemalt Veronast.

Järgmine väljasõit Vicenzast oli juba ette ostetud piletitega ja kellaajliselt määratud, nimelt soovisime minna Padova kuulsasse kabelisse. Pileti ostjaks on meil ikka Juta, kes pidi selle jooksul Itaaliale teada andma oma sünnikoha, ameti, telefoni (tema number ei sobinud, sisestas siis Georgi oma) jne. Kohal kästi olla 45 minutit varem. Et igatpidi oli aru saada koha tähtsusest.

Suure pabinaga jõudsime paar tundi varem, aga sisse ei lastud vaatamata vihmasajule. Määratud ajal siis koguti 25 inimest, läksime aklimatiseerumisruumi filmi vaatama. See oli meiesugustele mitteusklikele väga hea eelteadmiste ammutamiseks. Kabeli lasi aastal 1303 ehitada üks poeg, lootes päästa oma liigkasuvõtjast isa põrgusse minemisest. Freskod Kristuse elust maalis Giotto, keda loetakse nende piltide alusel Euroopa kunsti arengule kõige võimsama mõju avaldajaks. Ja siis avanesid ka kabeli uksed ning tõesti oli kohe eriline tunne seda ilu vaadata.

Põrgustseenist on meie Wiiralt ilmselt inspiratsiooni saanud, see minu lapsepõlve üks lemmikpiltidest.

Hea päeva tegi veelgi ja paremaks avastus, et Padovas oli viimast päeva lahti selline näitus

Mõni päev kohe kukub välja parem kui teine.

4. SÜNNIPÄEV

Bolzanost ärasõidupäev oli ka minu sünna. Hommikul ootas mind šampus, tort ja lilled (ananass). Esimese ärkamise peale suruti uuesti magama ja siis aeti lauluga üles. Uude kohta Vicenzasse sõitsime väikeseid külavaheteid pidi, sest kiiret ei olnud ja tahtsime veel mägesid nautida. Asulate vahel ei olnud suvalist tühja maad, pidevalt mingid tööstushooned, me nimetasime seda sõiduks mööda Vana-Narva maanteed. Ja veidigi tasasemates kohtades muidugi viinamarjaväljad.

Vicenza elamine oli nooblis uusarenduses, mis arhitektuurilt meenutas ikka vanemaid maju. Muru oli roheline ja igihaljad põõsad hoovis. Korter oli läbi kahe korruse, meie kolisime alumisse teenijate tuppa, väljaspool trellid ees.

Õhtul tegime ise kolme eri sorti kala, väga hea tuli. Tursk vaid meenutas mulle rasket lapsepõlve, kui ema muudkui seda kala praadis ja ma mitte just armastatud lõhna juba maja trepilt tundsin. Igatahes järgmise päeva resto söök oli kõikide arvates kehvem.

3. ÖTZI

Bolzano elu hakkas lõppema ja oli aeg teha külastus selle linna kõige kuulsamale mehele – 1991 aastal Ötztali mägedest jää ja lume seest leitud hästi säilinud rändurile , kellele pandi nimeks Ötzi. Euroopa vanimat muumiat näidatakse läbi väikese aknakese, teda säilitatakse külmkambris, leidmiseni sarnastes tingimustes.

See muumia on küll tohutult palju uurimisainet andnud arvukatele teadlastele. Vanuseks on talle määratud 5300 aastat. See muuseumiväljapanek on ülimalt põhjalik ja annab huvitava ülevaate nii mehest ja temaga kaasas olnud asjadest kui ka rakendatud kõikvõimalikest uurimismeetoditest. Skeptikuna ma mõtlen, et järsku kõik järeldused ei olegi puhas kuld. Näiteks pidi hammastesse tekkima mingeid ühendeid vaid lapse esimese kolma aasta jooksul ja siis jääb hammas muutumatuks kogu eluks. Selle järgi määrati näiteks Ötzi päritolu. Välja oli uuritud tohutul hulgal teadmisi: mis ta viimati sõi, mis haigusi põdes, mis materjalidest olid temaga kaasas olnud asjad jne. Mingisugune ajajärk nihkus 1000 aastat seoses selle leiuga! Surma põhjuseks arvati kuni 2007.aastani nälg ja külm, siis leiti kompuutertomograafia abil seljast nooleots ja nüüdne teooria väidab, et teda rünnati ja selle tagajärjel mees suri. Ehk kümne aasta pärast on uusi teadmiste parandusi.

Lemmikfakt muuseumist – Ötzi leiti Itaalia Austria piirilt, algul kuulus muumia Austriale, siis Itaalia piirivalvurite täpsed mõõtmistulemused näitasid, et keha asus lausa 92,56 m jagu nende riigi sees. Cm täpsus mägismaal!

Leidjatest Austria abikaasadega käidi aastaid leiutasu pärast kohtus, algul 1994.a pidid nad saama 5200 eurot, lõpuks 2003.a-l, kui mees oli juba ära surnud, määrati tasuks 300 000 dollarit.

Lastelastega võiks sellises muuseumis tunde ja tunde veeta.

Ötzi pilt koos tema külalistega tuli välja nii, et selgelt oli näha vaid majaperemees, Jutikas palus AI-l pildil taustalseisjate näod ka paremaks teha ja see õnnestus, au ja kiitus!

2. BOLZANO

1. Sõit Itaaliasse